üldiselt on kiht on üks lapik või ka laiuva kõver-pinnaga objekt, mis on paigutatud muude sarnaste objektide (vähemalt 1 objekt peab olema) ligidale nii, et vastavate objektide pinna ulatuslikemad osad puutuvad üksteise vastu... nt tordil on kihid. maapinnas on kihid. ka kultuurikihid on olemas. inimese hinges on kihid. vähemalt nii räägitakse.
isegi kui tordil on üheks kihiks moos ja teiseks keeks, siis on tegemist kihtidega. kihid ei pea olema seega ühesugused ega otseselt seotud. nad peavad lihtsalt olema üksteise peale paigutatud. see, et nad on teineteise peal võib olla täiesti juhuslik.
aga graafikaprogrammide kihte sa siis ikkagi tead... noh, kujuta ette, et iga kihi omaduseks on pandud "läbipaistmatu". ja kujuta ette, et kihtidega tegelemise tööriist on ülal tööriistaribas. nüüd hakkad ükshaaval kihte tõstma kõige ette, st nähtavale. kas pole siis mitte asi sama funktsionaalsusega, mis "tabbed" brauser? miks siis brauseri nn "kartoteegikaarte" kihtideks ei või nimetada?
muuseas, sakki võib tõenäoliselt ka indeksiks kutsuda. raamatukogunduse sõnastikus (
http://www.nlib.ee/termin/) on üteldud vahekaardi kohta (see on see kaart, millel on see sakk), et see on "väljega kaart kaartkataloogi liigendamiseks ning teabe esiletõstmiseks". kihilise brausimise puhul on aga kõik kaardid vahekaardid, sakk on aga kaardi väljaulatuv osa ehk "välje"... sisuliselt "indeks" ehk eestipärasemalt "osuti".
kuna kõik kaardid on vahekaardid, siis pole mõtet neid vahekaartideks nimetada, lihtsalt kaartideks neid nimetada on jabur, kuna see ei ütle midagi (ülal juba põhjendasin). minu meelest on mingit vahetumalt mõistetavat vastet vaja. kiht pole ehk parim, aga kaart pole ka asjalik...
võimalik, et neid kaarte või õigemini nende funktsionaalseid väljaulatuvaid osi võiks ka põhimõtteliselt "osutiteks" nimetada. ja rääkida uue osuti loomisest ning pidada silmas uue osundatud brauserikihi avamist. kihiline brausimine saaks siis osundatud või osutatud või osutustega brausimiseks.